Ühiskonna toimimisvorme otsides

Kolakowski - revolutsioon kui ilus haigus

Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2014)

Poleks ilmselt liialdus väita, et Leszek Kołakowski on üks kõige rohkem eesti keelde tõlgitud 20. sajandi filosoof. Käesolev on juba tema viiendaks raamatuks eesti keeles. Ometi tuleb tõdeda, et tegu on esimese eestikeelse Kołakowskiga, milles on võimalik tutvuda tema poliitfilosoofiliste – esmajoones kommunismi, sotsialismi ja ka demokraatiat – tekstidega. Kõik varasemad (millest ühte olen esile tõstnud ka siinse blogi veergudel) on olnud pigem filosoofia ajaloo, metafüüsika või religioonifilosoofia vallast. Ei saa välistada, et selliselt on mõnelegi eestikeelsele lugejale jäänud mulje, et need ongi Kołakowski jaoks kesksed või koguni ainukesed huvitavad uurimis- ja arutlemisteemad.

Nii see siiski päris ei ole. Lisaks kolmeköitelisele “Marksismi põhivooludele” on ta kirjutanud veel terve hulga ühiskonna- ja kultuurifilosoofilisi esseesid, mis samuti mõtestavad marksismi, ühiskonna toimimismehhanismide ja erinevate kultuuriliste suundumuste tähendusi, sisemisi vastuolusid ning tulevikuperspektiive. Ka rahvusvaheliselt on rohkem tähelepanu leidnud pigem tema kommunismi ja marksismi (ning üldse filosoofia ajalugu) käsitlevad tekstid, mitte niivõrd tema religioonifilosoofilised arutlused (kas just õigustatult, see on iseküsimus).

Käesolevasse kogumikku on Hendrik Lindepuu niisiis valinud mõningad tema ühiskonnafilosoofilised esseed, haarates suurema osa Kołakowski aktiivsest kirjutamisperioodist: esimene tekst pärineb 1956. aastast, viimane 2003. aastast. Seesugune, ligi viiekümneaastane periood meelitab kindlasti mõndagi lugejat vaatlema antud kogumikku just biograafilisest perspektiivist, nägemaks, kuidas Kołakowski ühiskonnateemalised arutelud aja jooksul teisenevad, samaks jäävad või üldsegi uute teemade vastu välja vahetuvad. Taoline kiusatus lugeda siinset kogumikku just Kołakowski enese kujunemisloona on seda ahvatlevam, et tema puhul on tegu inimesega, kes oli noorena oli pühendunud kommunist, kuid kes vanemaks saades ja kommunismi reaalset elupraktikat nähes taolisest ideoloogiast kaugenes ning muutus ta suhtes äärmiselt kriitiliselt. Niisugust isikukeskset lähenemist võib kohata Sirbis ilmunud arvustuses.

Kindlasti aga oleks ekslik mõtestada Kołakowski ühiskonnafilosoofilisi mõtisklusi üksnes ühe haritud inimese otsingutena hea ühiskonnakorralduse järele, kritiseerides kommunismi ja mõtestades demokraatia püsimissuutlikkuse ohte. Kuigi ka selline perspektiiv on nendes tekstides kindlasti olemas – Kołakowski ühiskonnafilosoofilised arutelud on väga otseses mõttes praktilised, ta ei tegele kunagi abstraktse teoretiseerimisega, vaid küsib otseselt rakendatavuse ja võimalikkuse järele – siis ühtlasi on neis tekstides läbivalt kohal ka laiem küsimine selle järele, millised kultuuri- ja ühiskonnavormid ja -kooslused on üldsegi võimalikud inimeste puhul?

See asjaolu viib ta korduvalt arutelu juurde sellest, kas kommunism enda idealiseeritud vormis, kus kõik inimesed peaksid õnnelikult elama, on üldsegi võimalik? Kołakowski vastus on eitav. Aga mitte niivõrd seetõttu, et kommunism kuidagi paratamatult iseendaga vastuolus oleks (või mingil muul kultuurilisel põhjusel),pigem näeb ta selle põhjusena asjaolu, et inimeste levinumad intuitiivsed ja teadvustamata kalduvused, ihad ja soovid ei võimaldaks taolisel ühiskonnavormil tekkida või püsima jääda. Võiks öelda, et nii on tegu peaaegu bioloogilisele või psühholoogilisele tasandile osutavate aruteludega (kuigi Kołakowski ise otsesõnu kunagi midagi sellist ei ütle): teatavad kultuuriformatsioonid ja ühiskonnakorraldused on või ei ole võimalikud, sest inimesed enda psühholoogiliste ja seega käitumuslike kalduvuste ja eesmärkide tõttu lihtsalt tingivad nende võimalikkuse või võimatuse. Teisalt on Kołakowski aruteludes kindlasti esil ka perspektiiv, milles ta küsimuseasetus paikneb rangelt kultuurilisel tasandil, näiteks essees, kus ta argumenteerib, et stalinismi tuleb pidada üheks täiesti võimalikuks Marxi filosoofia praktiliseks tulemiks. Siinkohal on arutelu ideedeajalooline ja filosoofiline: kas stalinistliku totalitarismi ideaale ja praktikaid on võimalik tuletada marksistlikust filosoofiast, või oleks mingil hetkel tegu paratamatu vastuoluga? Kołakowski leiab, et see on üks võimalik tulemus (aga teoreetiliselt võttes mitte ainus).

Küsimine erinevate kultuurivormide võimalikkuse järele aga ei tähenda üksnes küsimust nende koherentsuse ja tervikliku kokkusobivuse järele, mis puhul sisemised vastuolud oleks märgiks põhimõttelisest probleemist. See tuleb ehedalt esile essees, kus ta arutleb demokraatliku ühiskonnakorralduse ohtude ja püsimisvõimaluste üle. Demokraatiat võib küll pidada inimese kaasasündinud soovide ning tänapäeva Lääne kultuuriliste normatiividega paremini kooskõlas olevaks, kuid see ei tähenda, et ta oleks vastuoludeta. Aga niikaua, kui ühtegi väärtustatavat ideaali ei viida äärmuseni, mispuhul hakkaks ta täielikult kõrvale lükkama teisi demokraatia ideaale, võib demokraatia püsida. Demokraatliku riigikorra kokkuvarisemise seemned on seega Kołakowski nägemuses olemas demokraatia enda sees, küll aga on eesmärgipärase ja teadvustatud tegevuse puhul võimalik vältida nende õide puhkemist.

Erinevalt tänapäevasest riigiteadusest, kus omistatakse suurt tähtsust erinevate teaduslike mudelite välja arendamisele, jõudmaks sedaviisi, kas valimistulemuste, valitsuste püsimise, režiimisiirete või muude ühiskondlike suundumuste seletamiseni ja ennustamiseni, ei pea Kołakowski võimalikuks ühiskondlike arengute tuleviku ennustamist. Inimühiskond on selle jaoks liialt keeruline ning liialt mitmetahuline formatsioon, et inimese ja ühiskonna osana oleks vaatluse teel võimalik jõuda selle adekvaatse analüüsimise ja seletamiseni. Ühiskondlike suundumuste mõtestamine võib küll osutada erinevatele ohtudele, võimalustele ja ka tulevikuperspektiivide üldjoonelisele tõenäosusele, aga otsesõnaline ennustamine ja kõigi oluliste faktorite modelleerimine on väljaspool meie võimalusi.

Kultuurivormide ja ühiskonnakorralduste analüüs on Kołakowski  jaoks paratamatult vaid see – analüüs; see tähendab mõtisklemist ning muidugi ka tuginemist võimalikult suurele hulgale andmetele, kuid nii ei ole võimalik esitada teaduslikke seletusskeeme ega tuletada taolistest skeemidest järeldusi selle kohta, milline peaks ühiskond olema või mis võiks järgmisena mingis ühiskonnas juhtuda. Kołakowski jaoks on oluline küsida, millised ühiskonnavormid on võimalikud ning tuginedes laiemale ajaloolisele materjalile peab ta vastamist sellele küsimusele võimalikuks.

Kołakowskilik kultuurianalüüs tähendaks seega justkui uurimist, millised kultuurielemendid on inimühiskonna jaoks möödapääsmatult vajalikud, selleks et seesugune ühiskonnavorm üldsegi püsima jääda võiks. Vastamine seesugusele küsimusele vajaks aga põhjalikku sissevaadet küsimusse, millised soovid, kalduvused ja eesmärgid on inimesele võõrandamatud, olenemata konkreetse kultuuri poolt kehtestavatest normidest. Selline küsimus on ühelt poolt küsimus elementaarsetest inimvajadustest ja suutlikkusest neid täita, teisalt ja keerulisemalt aga sellest, kuivõrd suudab silmaspeetav ühiskonnakorraldus pärssida erinevaid inimlikke psühholoogilisi ja käitumuslikke kalduvusi (nt turvalisuse otsimisest motiveeritud võimuiha). Just viimati mainitud asjaolust tingituna keerlevad mitmed Kołakowski arutelud selle ümber, kuidas üks või teine kultuuriline nähtus on põhimõtteliselt möödapääsmatu, kuna ilma selleta ei ole ühiskonna järjepidevus ja jätkusuutlikkus enam võimalik. See ei tähenda, et ilma selleta langeks ühiskond kaosesse (kuigi mõningatel juhtudel ei saa ka seda välistada), vaid seda, et ilma nende mõningate aspektideta hääbuks ka teised vaadeldava ühiskonnakorralduse osad ning omaks võetaks mingi teine (kuid ennustamatu) ühiskonnakorraldus, mis on püsimisvõimelisem. Muidugi ei saaks ka sellisel, juba täiesti teoreetilisel, puhul välistada tolle uue ühiskonnakorralduse kunagist hääbumist, aga niisuguseid teisenemisi olekski ekslik mõista arenguna “üha optimaalsema ühiskonnakorralduse suunas”.

Siinkohal ei kavatse ma süüvida erinevate Kołakowski arutelude detailidesse, milles ta niisuguste ühiskonnafilosoofiliste küsimuste üle mõtiskleb. Lähem analüüs võimaldaks kindlasti esitada nimekirja erinevatest nähtustest või aspektidest, mida ta peab möödapääsmatuks inimühiskonna puhul, see aga nõuaks siinsest mõtisklusest tunduvalt põhjalikumat ja pikemat analüüsi ning süüvimist ka suurde ossa neist tekstidest, mida Kołakowskilt (veel) ei ole eesti keelde tõlgitud. Ent kahtlemata on siinkohal esile tõstetud esseekogumiku puhul väärt sissevaatega Kołakowski mitmesugustesse ühiskonnafilosoofilistesse aruteludesse.

Advertisements
Categories: 20. sajand, ühiskonnafilosoofia, demokraatia, kommunism, kultuurifilosoofia, Leszek Kolakowski | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Ühiskonna toimimisvorme otsides

  1. Pingback: Humanitaarteadused, kirjandus(lugu) ja (akadeemiline) filosoofia | Raamatukamber

Vasta...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: