Üks Lääne kultuuriloo pidepunkte

montaigne-esseid

Michel de Montaigne, “Esseid” (Eesti Keele Sihtasutus, 2013)

Michel de Montaigne’ist on keeruline kirjutada. Ometi, Michel de Montaigne’ist on keeruline mitte kirjutada. Suur osa tänapäevasest kirjutamisest ongi justkui montaigne’ilik kirjutamine. Iga aktiivne kirjutaja on ühel või teisel hetkel kirjutanud otsesõnu Montaigne’ist või montaigne’ilikult. Kuidas siis muidu. Tema siirasõnalistest ‘katsetest’ (seda see ‘essais’ tähendas) on välja kasvanud essee kui žanr, kui mõtete kujundamise vorm, kui suhtlusviis. Igasugune enesekohane kirjutamine, olgu siis essee, arvamusartikli või blogipostituse vormis, mis tähendab isiklike mõtete esitamist või siis, täpsustagem, mõtete ja ideede esitamist iseenda isiklike seisukohtade ja mõttesuundadena, on ikka ühel või teisel viisil ideedeajalooliselt seotav just Montaigne’iga. Piirduks asi veel sellega, poleks Montaigne küllap kunagi nõnda mõjukaks saanud, aga ei. Montaigne’i hoogsad mõttelennud jõuavad läbi mõtelda palju, öelda rohkem ja jätta potentsiaalina õhku veel rohkemgi.

Montaigne’is võib lisaks isiklikule kirjutamislaadile leida osutusi nii empirismile kui ka relativismile. Soovi korral küllap veel poolele tosinale -ismile. Montaigne ei hoia sõnu kokku, pigem viskab mõtteid õhku ja vaatab, milline neist lendu tõuseb, milline aga samasse kohta maha langeb. Järgmised põlvkonnad, terved sajandid, on omakorda saanud kätte võtta tema esseed ja vaadata, mis nad sealt avastavad või mida nad sealt avastada tahavad. Milline idee tõuseb lendu ja milline langeb maha? “Montaigne on esiisa,” võtab Tõnu Õnnepalu selle väga üheselt kokku. “Ei ole ammugi enam tarvis olla lugenud Montaigne’i ennast, et olla tema järeltulijaid,” lisab ta veel. Kunagi Max Müllerist kirjutades lõpetasin ma tolle kirjatüki tõdedes, et oma esivanemaid me valida ei saa, meeldib see või mitte. Ei bioloogilisi ega kultuurilisi. Mülleri on üks neist esivanematest, kahtlemata. Küll aga on ka Montaigne ja palju enamgi. Müller on tema kõrval peaaegu et poisike. Võiks öelda, et nooruk.

Ja just seetõttu tasub tagasi tulla pealkirja sõnastuse juurde. Üks Lääne kultuuriloo pidepunkte. Montaigne on just see – pidepunkt. Tugev lähtekoht, millest tõukume me kõik, aga kelle kohalolu ei pruugi me isegi tajuda. Need esivanemad, kellega otseselt kokku ei ole puututud, on tihtipeale ikka palju mõjusamad olnud, kui need, keda silmast-silma näha saab. Montaigne on üha enam muutumas just üheks selliseks pidepunktiks. Lääne kultuurilugu oleks muidugi võinud uusajal lahti hargneda ka viisil, milles teda ei ole või milles tema tekstid mingil õnnetul viisil olekski kohe pärast ta surma kaduma läinud, ent olles elanud maailmas, kus asjad läksid risti vastupidi ning Montaigne’ist on saanud suurnimi, ei ole Euroopa kultuuri- ja mõttelugu enam ilma temata kujutatav. Montaigne on meie jaoks paratamatu.

Ent samavõrd annab Montaigne meile vabaduse, vabaduse lugeda teda ühte või teistmoodi, avastada tema esseedest ühtesid või teisi mõtteid. Montaigne’i esseed ei ole kunagi sirgjoonelised arutelud, mis punkt-punktilt ühte või teist teemat lahti harutaksid. Montaigne kaldub peaaegu alati välja kuulutatud teemast kõrvale. Ja ongi hea. Neist, kes punkt-punktilt oma argumentatsiooni lahti kirjutaksid, pole kunagi puudust olnud. Montaigne’iga on teisiti. Tema tekstide poolt pakutav vabadus võimaldab leida sealt vaimustavaid mõttekäike pea iga teema kohta.

Nii saame teada, et “meil on silmad suuremad kui kõht ja meie uudishimu ületab meie võimed. Haarame kõige järele, aga pihku jääb ainult tuul” (lk 129), või siis ironiseerib ta selle üle, kuidas hindame ikka endale sarnast: “kõik see, mis ei ole nagu meie, on täiesti väärtusetu. Ja isegi Jumal, kui ta tahab, et teda hinnataks, peab olema meie sarnane, nagu me kohe väidame” (lk 218), tõdedes muidugi õige pea, et “jumalatel on tervis olemuslikult, ütleb filosoofia, ja haigus mõtteliselt; inimese käsutuses, vastupidi, on tema hüved kujutluspildina, hädad olemuslikult” (lk 221-222) ja nentides hiljem, et “kogu filosoofia alus on imestus, selle areng on otsimine, selle lõpp teadmatus” (lk 487) ning “kogu maailma kihab kommentaaridest; autoritest on suur puudus” (lk 534). Ja nii edasi ja nii edasi. Montaigne avatus katsetada kõiksugu mõtteliinidega, tema olematu huvi “teemas püsimise” vastu ja kirglik kirjutamisviis võimaldavad kõige värvikamat mõttelendu.

Küllap mõnelegi võib see ilmneda Montaigne puudusena – enda arust justkui hakkasin lugema esseed sellel teemal, nüüd aga räägib Montaigne siin lehekülgede kaupa millestki hoopis muust. Kuid just see vabadus, mille Montaigne endale annab, on üheks olulisemaks osaks tema esseedest. Nii ei saa lugeja kunagi päris kindlalt ette aimata, millist mõttelendu kohtab ta juba järgmises lõigus, millise puändiga lõpeb see või teine arutelu. Tänu sellele jõuab Montaigne arutada nii tollal äsja avastatud Ameerika pärismaalaste ja nende “barbaarsuse” üle (kaheldes, kas me ikka hindame neid päris õigesti), kui ka õpetlaslikkuse, teadmiste usaldusväärsuse (kõlades väga empiristlikult) ja nende mitteusaldusväärsuse üle (kõlades väga skeptilisena) ja paljude muude asjade üle. Ja muidugi käib sellega kaasas Montaigne suur lembus antiikautorite vastu, keda  ta on valmis tsiteerima igal võimalusel, nii vähemalt korra lehekülje jooksul. Ta küll märgib, et eelistaks “pigem hästi aru saada iseendast kui Cicerost”, sest “kogemusest, mis mul on enese kohta, piisab, et mind targaks teha, kui ma olen hea õpilane” (lk 540) ja iseenda, oma tundmuste, soodumuste ja eripärade peale kulutab ta tõesti palju lehekülgi, siis ometi on antiikautorid alati temaga. Olles üles kasvanud oma isa eripärase haridusplaani toel, on antiikautorid tema enda läbipõimunud osaks.

Seda mõistab hästi ta isegi, arutledes ühel hetkel väga intrigeerivalt: “Teadmiste hankimine on palju riskantsem kui mis tahes muu söögi- või joogipoolise muretsemine. Sest teiste asjadega on nii, et me toome oma ostu mingi anuma sees koju ja võime seal siis selle väärtust uurida ja otsustada, kui palju ja millal me seda tarvitame. Aga teadmisi ei saa hakatusekski panna mingisse muusse anumasse peale meie hinge: neelame nad kohe ostes endasse ja lahkume turult ka juba nakatunult või rikastunult. On teadmisi, mis meid ainult segavad ja koormavad, selle asemel et toita, ja selliseidki, mis ravimise nime all meid mürgitavad” (lk 497-498).

Aga võib-olla just selline teadmine on praeguseks ka Michel de Montaigne ise. Lääne kultuuriruumis üles kasvanud ja hariduse saanud inimesel on peaaegu võimatu mitte olla ühel või teisel viisil osa sellest, mille välja kujunemisele ja nüüdsele prevaleerimisele andis omal ajal väga tugeva tõuke just Montaigne ja tema esseistlikud eksperimendid. Sel viisil on Montaigne’ist saanud meie kõigi esiisa, veel enam, meie kultuuriruumi pidepunkt, kellest ilma jäämine mõjuks ühiskonnale umbes samamoodi, nagu inimesele lombakaks jäämine. Õnneks pole karta, et me peaksime ilma temata toime tulema. Selle ehedaks tunnistuseks on ka need esseed. Vaevalt osanuks Montaigne eales sellist saatust ise ette aimata. Aga see polegi nüüd, varsti viis sajandit hiljem, enam nii oluline. Oluline on see, et need esseed on siin ladusas keeles kõigile kättesaadavad ja loetavad.

Advertisements
Categories: esseistika, filosoofia ajalugu, ideedeajalugu, varauusaeg | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Vasta...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: