Kui raamatuid ei ole kunagi piisavalt…

Nicholas A. Basbanes, “A Gentle Madness: Bibliphiles, Bibliomanes, and the Eternal Passion for Books” (Henry Holt and Company, 1995)

Oma raamat alguses, pärast tänusõnasid, tsiteerib Nicholas Basbanes Thomas Jeffersoni: “I cannot live without books.” Poleks sugugi liialdus väita, et järgnevad 600 lehekülge just sellest ongi – paljud inimesed läbi ajaloo lihtsalt pole suutnud elada ilma raamatuteta. Nõnda on see raamat inimestest, kes on soovinud kokku koguda täiuslikke raamatukogusid. Ei, mitte selleks, et neid raamatuid lugeda, selleks, et neid omada. Et nad kõik kokku koondada ja siis tajuda selle terviku omamise võlu.

Tänapäeva vaimuilma jaoks peaaegu müütilisest Aleksandria raamatukogust Sir Thomas Phillippsi, Haven O’More’i ning Stephen Blumbergini – Basbanese eesmärgiks on esitada läänemaise raamatukogumise ajalugu, alates algusest kuni 20. sajandi lõpuni. Ometi ei ole tegu mitte üheski mõttes tõsise või kuiva ajalooraamatuga. Basbanes armastab rääkida lugusid, selle lause kõige ehtsamas tähenduses, ning lugusid leiab raamatukogumise ajaloost enam kui küllaga. Kokku kogutud raamatud on küll huvitavad – nende kogujatele, mõistagi, lõpmatult huvitavad! – aga Basbanest ennast huvitab eelkõige iga koguja isiksus, päritolu, kogumismotivatsioon ning saatus.

Üks raamatukogumislugu teise järel kasvab välja nendesamade küsimuste üha uuesti küsimusest. Loost loosse ilmnevad teatavad korduvad põhielemendid – peaaegu alati saab kogumine alguse millestki väikesest, aga punkti, mil kogu oleks absoluutne, täielik, ei saabu. Ikka ja alati on kuskil veel mõni raamat, mis on puudu ja ilma milleta jääb kõik juba olemasolev puudulikuks. Või siis kasvab ambitsioon: esialgu väikesest ja hoomatavast eesmärgist saab õige pea suur ja üüratu eesmärk, peaaegu hoomamatu eesmärk. Koguja aga ei jäta, ta läheb lõpuni, niikaua kui rahaline seis seda vähegi lubab, muidugi (või siis mõnel puhul rahalisest seisust hoolimata!).  Koguja üritab saavutada täiust. Aga kui ta lõpetab, siis lõpetab täielikult: loobub kõigest. Niimoodi kokku kuhjatud raamatuid ei loeta, neid ei olegi kunagi lugemisest ostetud. Ometi kordub loost loosse veendumus, et nende lähedusest õhkub hoomamatute algteadmiste hõngu. Nagu Basbanes isegi lausub: “the closer people get to the source, the closer they feel the wonders of creativity” (lk 17). Esmatrükkide, ammuste käsikirjade ja eriväljaannete kaudu soovib sellise õrna hulluse põdeja tajuda loomingulise algimpulsi lähedusest: seda punkti, kus kunagi ammu mõni tekst või teadmine avanes ja sõnadesse vormus.

Selline pealkiri – Õrn Hullu(meelsu)s – on tõesti tabav. Tõenäoliselt on väga paljud inimesed lühemat või pikemat aega tegelenud ühe või teise asja kogumisega. Basbanese poolt räägitavad lood on aga omaette klassist. Siin on tegu maksimalistidega, kes soovitavad saavutada täiust. Kompulsiivsete maksimalistidega isegi, nagu nähtub Stephen Blumbergi loost. Blumberg oli mees, kes suure rahakoti puudumisel otsustas endale varastada kõik raamatud, mida ta soovis. Ning varastada see mees oskas. Enne, kui keegi üldse aimu sai, et keegi on kõik see aeg raamatukogudest ja mujalt tõeliselt haruldasi ja väärtuslikke raamatuid varastanud, oli Blumberg 1990. aastaks kokku saanud enam kui 23000 raamatut 5,3 miljoni USA dollari väärtuses. Blumberg lihtsalt ei saanud ilma, ta pidi need raamatud endale saama.

Raamatu kõige põnevam lugu, vähemasti minu jaoks, seondub aga Haven O’More’i nimega. Haven O’More ilmub ootamatult välja 1970ndate aastate lõpus. Järgneva kümne aastaga ei põrku ta tagasi mitte ühestki hinnast, kulutab üle kümne miljoni dollari ning paneb kokku ühe 20. sajandi kõige ambitsioonikama privaatraamatukogu. Ta olevat rajanud Traditsioonilise Teaduse Instituudi ning olevat aastakümneid, pühendunult, tegelenud joogaga – kuid ometi jääb tema tõeline identiteet saladuseks. Muidugi räägib Basbanes intrigeeriva loo sellest, kuidas Michael Davise nimeline miljonär teadmata põhjustel usaldab O’More’ile üle 17 miljoni dollari raamatute ostmiseks ning siis, kümmekond aastat hiljem, nõuab kohtu kaudu nende müükipanekut. Mis aga tegelikult need kaks inimest kokku viis ja siis omakorda lahku viis, jääb Basbanesele teadmata – loo osapooled on nähtavasti osanud seda piisavalt hästi varjata. Rääkides mõnegagi neist raamatukaupmeestest, kellega O’More’il selle kümne aasta jooksul kokkupuuteid oli, avaneb üks omapärane vaatepilt. Silmnähtavalt on O’More osanud võluda peaaegu kõiki, kellega ta kokku puutunud on. Erinevatel puhkudel on ta rääkinud oma üüratutest teadmistest nii ühel kui teisel alal, kolmest doktorikraadist, kuni kahekümnest osatavast keelest, sõjaväeteenistusest teises maailmassõjas ja Koreas ja nii edasi. 

Ometi ei suuda Basbanes lähemal uurimisel avastada mitte mingeid tõendeid tema väidetavatest ülikoolikraadidest. Keeleoskusedki on ta tõenäoliselt kokku luuletanud (selleks annab põhjust üks ekslik tõlkerida O’More’i sulest, keeleoskaja poleks sellist viga eales teinud). Kõik, mis ta avastab, on asjaolu, et keegi Haven Moore-nimeline (kes, ta eeldab, on sama inimene) viibis tõesti 1944. aastal sõjaväelisel väljakutsel, kuid kes heideti sealt välja täpsustamata probleemide (ehk ilmselt saamatuse ja lihtsakoelise ebakompetentesuse) tõttu ning kes ei ole mitte kunagi üheski sõjas osalenud. Veel enam – kes armee dokumentide järgi omas vaid põhiharidust ning kelle puhul on isegi kirjaoskuse olemasolu kaheldav. Hilisemas elus on ta silmnähtavalt nii mõndagi selgeks õppinud, on küllaltki palju lugenud ning leidnud oma teadmistega tunnustust haritud inimeste seas. Ometi on ta soovinud jätta endast veel palju hiilgavamat muljet, kui reaalsus selleks põhjust annab. Ehk siis tegu on petturiga? Raske öelda, neis vähestes filosoofilistes nüanssides, mis O’More’i maailmavaate kohta avanevad (ning tegu oli tõesti väga privaatse inimesega), võiks arvata, et ta on ühel või teisel moel seotud traditsionilistlikku-perennialistliku mõttevooluga. Sel puhul aga hakkab “teadmine” ja selle omandamine ning edasiandmine tähendama midagi märkimisväärselt erinevat meie igapäevaarusaamadest. Basbanese-tüüpi sekulaarsele vaatlejale võib see raskesti mõistetavaks osutuda ning teatud määral võib sellest olla tingitud ka tema parajalt negatiivne O’More’i-kujutis, kuid kirjeldatud viisil tähtteoste kokku kogumine ja Traditsionaalse Teaduse Instituudi rajamine, lisaks veel need lühidad tekstilõigud, mis O’More’i sulest on säilinud – kõik see kokku annab põhjust kahtlustada, et veel mõndagi huvitavat võiks soovi korral selle mehe elust leida, kui püüelda laiema pildi poole ja mitte niivõrd keskenduda temale kui ainult raamatukogujale.

Niisuguseid lugusid on siin raamatus veel mõnigi ning need lood oma täies eheduses on see, mis võimaldab Basbanesel kirjutada 600-leheküljeline bestselleriks saanud raamat, ometi tekitamata lugejas seda torkivat “kas see raamat ikka peab nii pikk olema?” tunnet, mis tänapäeval nii pikkade raamatutega väga kerge on tulema. “Raamatute kogumise ajalugu lugudes” võiks selle raamatu pealkiri samuti olla. Õrn Hullus on muidugi parem, sest kõrvalvaataja jaoks midagi hullumeelset on selles kahtlemata. Samas, on ju teada tõsiasi, et natuke hullumeelne näib kõrvalvaataja jaoks iga inimene, kes millelegi jäägitult pühendunud on. Mõni hullus näib ühiskonnale ja kõrvalvaatajale lihtsalt mõistetavam, kui mõni teine.

Traagiliselt, või ehk aimatavaltki, saabub iga kollektsiooni lõpp üpris sarnasel moel: hävides. Pühendades kogu oma elu selle terviku saavutamisele saabub koos koguja surmaga (mõnel puhul muidugi varemgi) hetk, mil asutakse seda raamatukogu ära andma või maha müüma. Mõnel puhul saavad kollektsionääride privaatraamatukogud aluseks avalikele raamatukogudele, tihemini aga panevad pärijad need üüratud raamatuvirnad lihtsalt müüki. Bibliofiilia ja bibliomaania ei ole nähtavasti sündroomid, mida lastele lihtne oleks edasi anda. Võib-olla vaikib Basbanes meile neist raamatukogudest, mida ei ole kunagi maha müüdud või ära antud, siinsetes lugudes on aga kollektsioonide lõpp alati üks ja sama. Sellised raamatukogud nähtavasti ei püsi põlvest põlve. Või kui püsivad, siis pärast kollektsionääri enda surma ainult mõne suurema institutsionaalse raamatukogu osana.

Loomulikult võiks Basbanest soovi korral kritiseerida selles, et ta on peaaegu eranditult keskendunud Läänemaailma raamatukogumistraditsioonile ning ka Läänemaailma-siseselt on tema uurimisalaks eelkõige inglisekeelne maailm, ometi jätab ta mõneski kohas mulje, justkui on tema eesmärgiks vaadelda raamatute kogumist üleüldiselt. Sellest ei tohiks lasta end heidutada: kui juba Läänemaailma selline valikuline käsitlemine suudab enda alla haarata aastaid ja aastaid uurimistööd ning pooltuhat lehekülge, siis oleks liig nõuda selle autorilt kõigest-kõigest kirjutamist. See raamat on väga lugemisväärne ka praegusel kujul. Võiks öelda, et teda – või tema lugemise kogemust – tasub kollektsioneerida!