“Darwinism & Philosophy”, toim. Vittorio Hösle & Christian Illies (University of Notre Press, 2005)
Darvinismi võimalike metafüüsiliste järelduste küsimus on tõenäoliselt üks kõige aktuaalsematest tänapäeva ühiskonna filosoofilistest debattidest. Filosoofia kui professionaalse (akadeemilise) distsipliini siseselt on olukord mitmekesisem, kuid laiemas ühiskondlikus perspektiivis oleks raske väita vastupidist. Eriti USAs, aga vähemal määral ka mujal Läänemaailmas on väga palju tähelepanu leidnud vaidlusküsimus sellest, kas darvinism või evolutsiooniteooria on vastuolus kristliku teismi või nn kreatsionismiga. Ainult igikestvaid eetilisi vaidlusi õige käitumise üle võiks pidada selgelt enam tähelepanu leidnuteks.
Kui laiemas, ühiskondlikus plaanis seonduvad darvinismi filosoofilised küsimused veel peamiselt (fundamentaalset) kristlust puudutava konfliktiga, siis spetsiifilisemates vaidlustes on Darwini teooriast tõukuvad filosoofilised vaidlused tunduvalt mitmekesisemad. Juba ainuüksi viide darvinismi ja evolutsiooniteooria eristatavusele annab aimu küsimuseasetuse enda mitmekesisusest, aga kui siia eraldi aspektidena lisada ka Darwini enda vaated või nn moodne süntees (vt), siis muutub ainuüksi debati üks pool juba õige mitmeti mõistetavaks. Samavõrd laiaulatuslikku mitmekesisust võib muidugi leida ka filosoofia poolelt. Seoses nimetatud raamatuga väärib see asjaolu välja toomist, sest käesoleva kogumiku 17 peatükki ulatuses ilmneb õige hästi, kuivõrd keerukas võib olla küsimus sellest, kas darvinismist siis järeldub midagi filosoofiliselt või mitte? Või kas filosoofial oleks midagi öelda darvinismi kohta?
Siinkohal ei kavatse ma mehhaaniliselt ümber jutustada kõiki 17 artiklit, pigem soovin esile tõsta mõningaid põhiküsimusi, mis üha uuesti (otseselt või varjatult) esile kerkivad. Esiteks, kas evolutsiooniteooriast järeldub midagi filosoofilist? Olgu siis metafüüsilises või epistemoloogilises mõttes? Evolutsioonilisest vaatenurgast on inimese puhul tegu bioloogilise liigiga, mis on välja kujunenud mitme miljoni aasta pikkuse protsessi käigus. Sel juhul on aga ka inimese maailmamõistmisvõime laiemalt ning filosofeerimisvõime kitsamalt välja arenenud bioloogilise evolutsiooni käigus. Evolutsiooniline valikuprotsess eelistab neid organisme, mille ellujäämisvõimekus ning paljunemisvõimekus on võimalikult kõrged. Kas maailma epistemoloogiliselt õigesti mõistmine on evolutsiooniliselt determineeritud organismile kasulik või mitte?
Nagu laiemad arutelud on näidanud, on sellele küsimusele kas võimatu, või väga keeruline vastata. Ühelt poolt võiks ju argumenteerida, et maailmast õigesti aru saamine on kasulik, sest selline organism tajub enda keskkonna võimalusi ja ohte palju paremini ja seega jääb tõenäolisemalt püsima. Ilma võimeka kognitiivse aparatuurita ei oleks võimalik leida ei toitu ega paarilist, ka surmaohtude vältimine muutuks pea võimatuks. Seega võiks maailmast õigesti mõistmine olla kasulik ja evolutsioon võiks olla selgituseks, miks realism on filosoofiliselt õige (nii argumenteerib nt Gerhard Vollmer, “How Is It That We Can Know This World? New Arguments in Evolutionary Epistemology”, lk 259-274 – samasugust argumentatsiooni on ta tegelikult mitmel pool varem ja palju pikemaltki esitanud). Ometi ei tasu unustada, et evolutsiooniliselt ei ole eesmärgiks ju tõene maailmamõistmine ise, vaid ellujäämine ja soojätkamine. Seetõttu on argumenteeritud ka vastupidiselt: muidugi on maailmast õigesti aru saamine kasulik, kuid ainult teataval määral, mõnelgi puhul võib eksimus osutuda hoopis kasulikumaks (nii soojätkamise kui ellujäämise seisukohast), kui (täielik) tõepärasus!
See võib tõesti kõlada intrigeeriva küsimuseasetusena. Aga miks üldse alustada sellisest lähtepunktist? Sisuliselt on tegu küsimusepüstitusega, mis lähtub eeldusest, et evolutsiooniteooria vastab tõele. Suur osa teemaga tegelevaid filosoofe ja teadlasi pole sugugi veendunud, et selline aluseeldus oleks õigustatud. Soov filosoofiat naturaliseerida ja seega tegeleda nt naturaliseeritud epistemoloogiaga on 20. sajandi filosoofias olnud silmatorkav (nt Quine’i esituses), aga iseenesest tähendab see epistemoloogia üles ehitamist lähtudes ühe bioloogilise kontseptsiooni tõesusest. Sellist lähenemist on väga mitmel puhul süüdistatud tsirkulaarsuses ehk ta juba eeldab mitmete asjaolude tõesust, mida ta seejärel tõestama asub.
Mõningad käesoleva kogumiku autorid lähevad aga veelgi kaugemale. Nimelt, kui evolutsiooniteooriat väga rangelt vaadelda, siis on teooria keskmes idee looduslikust valikust, mille raames esitatakse küsimusi fülogeneesi ning ühise pärinemise kohta. Iseenesest ei saa sellest keskmest järeldada midagi nende “pärinevate ilmingute” olemuse kohta, nad võiks filosoofilisest perspektiivist olla nii materialistlikud, idealistlikud või mis-iganes-vormilised. Nagu märgib Peter McLaughlin (“Materialism, Actualism, and Science – What’s Modern About Modern Science?”, lk 15-29), saab seesugusel empiirilisel teoorial olla metafüüsilisi järeldusi ainult juhul, kui neid empiirilisi asjaolusid juba ette mingil metafüüsilisel mõel tõlgendada. Nimetatud asjaolu sunnib ka David Depew’d (“Darwinism’s Multiple Ontologies”, lk 92-116) tõdema, et praegused lahkarvamused geenide ja organismi suhetest, organismi ja populatsiooni suhetest jne on tingitud erinevatest ontoloogilistest arusaamadest. Nii mõjutavad erinevad ontoloogilised alused uurimuslikke eelistusi isegi kitsalt bioloogilistes küsimustes. Ometi ei lähe Depew siinkohal kaugemale naturalismi pinnasest, leides, et need erinevused piirduvad naturalismi erinevate vormidega, andes justkui mõista, et evolutsioonilise uurimistööga tuleb paratamatult tegeleda lähtudes naturalistlikust alusest (mida ta peab osade vormide puhul küll eristatavaks näiteks materialismist! – samas seda mõttekäiku siiski täpsustamata/selgitamata).
Naturalismi kesksus on seisukoht, mida Vollmer ja ka Michael Ruse (“Darwinism and Naturalism: Identical Twins or Just Good Friends?”, lk 83-91) kindlasti jagavad, millega aga McLaughlin kohe kindlasti ei nõustuks. See viibki omaette küsimustepuntra juurde: kas naturalism on evolutsioonilises uurimistöös paratamatu või mitte? Ühelt poolt ollakse valmis möönma, et naturalism on praegusel ajal evolutsiooniteooria lähedane ja pidev kaaslane, teisalt ei olda sugugi ühel meelel selles, kas see on paratamatu, täiesti õige või lihtsalt meelevaldne. Probleem ongi selles, et kui tegu on üksnes teooriaga selektsioonist, mis eristab võimekamad vähemvõimekatest, siis ei sisaldu selles kontseptsioonis mingit selgitust, millised täpselt peaksid olema selektsiooniühikud ise (bioloogilised organismid?, või bioloogilised geenid?, või äkki ingellikud hingeolendid?) või kas selektsiooni mõjutavad faktorid saavad olla ainult bioloogilised või mitte. Küll on tõsi, et suurem osa praeguse aja evolutsioonilistest uurimustest peab naturalismi evolutsiooniteooria iseenesest mõistetavaks kaaslaseks, vaidluskohaks on pigem see, missugune see naturalism täpselt on või olema peaks.
Siinkohal on naturalismi eelkõnelejatel kombeks rõhutada, et tegu on üksnes metodoloogilise naturalismiga, ometi jääb neis argumentides pea alati selgusetuks, mis moel erineb selline metodoloogiline naturalism metafüüsilisest naturalismist (nagu käesolevas kogumikus märgib ka McLaughlin). Metodoloogiline naturalism ei tähenda ju mingi konkreetse empiirilise meetodi rakendamist, pigem tähendab see teatavate eelduste rakendamist empiiriliselt omandatud materjali tõlgendamisel. Või vähemasti nii väljendub tänapäeval metodoloogiliseks naturalismiks nimetatud tegevus. Aga kui tegu on lihtsalt teatavate teoreetiliste eelduste rakendamisega, siis mis mõttes erineb selline lähenemine metafüüsilisest naturalismist? Ent nagu sai tõdetud – see jääb selgusetuks, samas puudub erinevate autorite vahel (nii siinses kogumikus kui ma mujal) üksmeel, kas metodoloogiline naturalism ja metafüüsilise naturalism on üks ja sama asi või mitte.
Omaette dimensiooniks darvinismi ja filosoofia suhte puhul on küsimus Darwini enda seisukohtadest. Seda lahkavad siinses kogumikus mitu erinevat artiklit (Christian Illies, “Darwin’s A Priori Insight: The Structure and Status of the Principle of Natural Selection, lk 58-82; Philip R. Sloan, “”It Might Be Called Reverence””, lk 143-165; Robert J. Richards, “Darwin’s Metaphysics of Mind”, lk 166-180). Darvinismi ja evolutsiooniteooria ideedeajaloo seisukohalt on küsimused Darwini enda metafüüsilistest vaadetest või evolutsiooni progressiivsuse küsimustest muidugi huvitavad, aga samas ei oma nad siiski kaugemale ulatuvaid järeldusi. Nimelt on evolutsioonilises bioloogias juba ammu mindud edasi Darwini enda arusaamadest ja lepitud sellega, et mitte sugugi kõik Darwini poolt esitatud seisukohad evolutsiooni kohta ei ole õigustatavad moodsa sünteesi või neo-darvinismi seisukohalt. See asjaolu on oluline mõistmaks, kui kirev “darvinismiks” nimetatav lähenemisviis tegelikult on. Darwini enda vaated, moodne süntees, neo-darvinism, universaaldarvinism (ehk arusaam, mille järgi kõik asjad, nii bioloogilised, kui ka kultuurilised ja sotsiaalsed, toimivad evolutsioonilise valiku alusel) ja 19. sajandi teisel poolel ning 20. sajandi alguses levinud sotsiaaldarvinism on kõik lähenemisviisid/maailmavaated, mis laias laastus liigituvad “darvinismi” nimetuse alla, mis aga sugugi ei nõustu üksteisega paljudes erinevates – ja kohati põhimõttelistes – küsimustes.
Viimaks leidub ses kogumikus veel mõningaid artikleid, mis käsitlevad tänapäevase evolutsiooniteooria enda, nö sisemisi teoreetilisi ja filosoofilisi probleemküsimusi (nt sellest, kas evolutsioon on progressiivne või mitte ehk kas bioloogilisel evolutsioonil on eesmärk? – Dieter Wandschneider, “On the Problem of Direction and Goal in Biological Evolution”, lk 196-215, aga ka mitmetel muudel teemadel). Kui enamus küsimusi, mida ma siinses ülevaates olen esile tõstnud, tegelevad pigem filosoofiaga darvinistlikult, siis sellise probleemiasetuse puhul tegeletakse evolutsiooniteooriaga filosoofiliselt. Niivõrd tehnilisi arutelusid, mis pole ühtlasi leidnud ka mingit laiemat ühiskondlikku vastukaja, ei hakka ma siinkohal siiski lahti seletama ega ümber jutustama.
Küll aga võiks siinne ülevaade aimu anda, kuivõrd erinevalt võib mõista küsimust darvinismi ja filosoofia suhtest: see võib osutuda küsimuseks üksteisega seondumisest või sõltumisest, või üldse küsimuseks sellest, kas neil omavahel midagi pistmist on (viimast arutluste puhul, mis märgivad, kuidas evolutsiooni keskmel – looduslikul valikul – pole olemuslikult filosoofiaga midagi tegemist ning filosoofia tuleb alles hiljem sinna külge haakida). Praegune ülevaade võis muidugi osutuda mõnevõrra eklektiliseks, kuid samas on parajalt eklektiline kogu küsimus darvinismist ja filosoofiast. Vaadeldud kogumik on ses suhtes mõistagi vaid üks paljudest, kuid ometi on ta õige iseloomulik näide erinevatest arutlussuundadest, mis eksisteerivad evolutsiooni ning filosoofiat puudutavates aruteludes.
Niisuguse mitmekesisuse pinnalt on väga raske lõpetuseks midagi kokkuvõtlikku öelda. Vast ainult seda võiks kahtlematult järeldada, et kui veel sajand tagasi nähti Darwini teoorias filosoofia jaoks pea koperniklikku pööret (nt John Dewey, oma tekstis “The Influence of Darwin on Philosophy”), siis praeguseks ollakse muutunud tunduvalt ettevaatlikumaks ning kahtlevamaks küsimustes selle kohta, kuivõrd ja mida on ikkagi võimalik evolutsiooniteooriast filosoofiliselt järeldada.
Raamatukamber 